Tsau.
Esimene koolinädal pole läbi ja teisipäevast on meil elumuutev teema kodus. Tütar tuli koju ja kuulutas, et meil on vaja koera. Mitte “ma tahaks”, aga see kord on vajalik! Õhtul istume elutoas – mina söön müslit (tegelt midagi müslilaadset, sest olin kuivatatud puuviljad pja parema varem ära söönud)). Laps on mu kõrval, joonistab, ja pomiseb. ikka sama jutt: koer on puudu.
Koera soovi põhjus on aus: keegi rääkis vahetunnis, kuidaskoer päästis tõesti sündinud loos inimese elu. see oli lapsele lõplik põhjendus. Koer = kangelane (nagu ma aru saan).
Ütlesin, et mõtleme. Ta on muidu tubli laps, kuigi kohustused kipuvad vahel ununema. Mu mure on, et kui võtame koera, siis seekoormus on lapsele liig. kool, trenn, kodused asjad + koer. Töötan kodukontorist, aga pean tööreisidel käima ja ma ei saa koera 100% enda kanda võtta. Kodust töötades pean tööd tegema. Ma ei saa käia koera treenimas.
Elame korteris, jalutuskohti on küll. Ja ma tahan lapsele suure lemmiklooma lähedust, aga ei taha, et see kõik ta lihtsalt ära väsitab.
Kas kellelgi on korteris elades koeraga kogemust, et laps palus, sai, ja kas see lõppes pigem positiivseltt või jäi vanematele? Me never ei loobuks koerast peale võtmist.
tyyyyy:)